niisama metsa ääres logelemas

"Mis juhtus?" küsis c tõsise häälega.

''Anna jäi haigeks. Palavik 39 ja ma ei tea mis veel.'' Anz surus käe rusikasse.

"Saada ta veel oma ema juurde." ütles C vihasel hääletoonil.

''No kammoon!, ma elan ema juures. Ma tahtsin õpinguid jätkata. Usaldasin ta ema hoolde. Ja pealegi kõik jäävad haigeks.'' lausus ta Chrisi vaadates.

"Kas sa poleks saanud teda siia kaasa tuua? Kasvõi .... minu juurde."

''Siia? Annat? Sinu juurde?'' küsis Anz küsiva pilguga. ''Emme, ma viin Anna Chrisi juurde.. Midaiganes. Ta ei lase siis mind ka talle ligi.''

"Ta pole Anna ema. Sina oled ja ta ei saa sind ketiotsas hoida ja sinu käike piirata." käratas C vihaselt.

''Tead...'' Anz lõpetas lause ennem, kui ta sellega alata jõudis. Ta lõi vihaselt rusikaga vastu maad.

"Mida ma tean?"

Anzy ei vastanud Chrisile. Ta sulges silmad ning tal hakkasid pisarad voolama.

"Mida ma nüüd tegin?" küsis C vaikselt.

Anz avas silmad ja vaatas Chrisile otsa. ''Ajasid mu vihaseks muud midagi.''

C ei osanud mitte midagi vastata. Ta hakkas metsa äärest lahkuma.

Anz haaras Chisi käest kui ta minema hakkas. ''Ära mine.''

"Mida ma siin siis tegema pean? Sa ei lase mind Anna ligi ja ma vihastasin su välja." ütles C tusase häälega.

''Tsiisas Kraiss!!, kes ütles, et ma sind Anna ligi ei lase. Muidugi lasen. Ja ära palun mine.'' ütles ta Chrisi vaadates.

C telefon helises.
"Hallo. Tsau. Ei niisama olen. Jaa mina igatsen sind kaa.(ot:võrgutava häälega) Okey ma pean lõpetama nüüd. Lavya." ütles C ja pani telefoni tasku. Ta jäi Anzit muigava näoga vaatama.

''Sa... Ei saa ollaa.... Aga ma arvasin, et.... Kuidasma võisin nii loll olla.???'' ütles Anzy nutsu häälega. Ta tõusis püsti ja hakkas lahkuma.

"Oota. See pole nii nagu sa arvad." ütles C vabandava häälega.

''Tohib ma tsitseerin. Ma igatsen sind ka. Lavya,'' lausus ta ennast näoga Chrisi poole keerates. ''Ja see pole nii nagu paistab. Ma kahtlen selles!!''

"Okeyy. Ma ütlen välja. Ma arvasin, et sul on uus ja et ma saan uue eluga alustada aga tuleb välja et ei saa."

''Mul võib uus olla. Sa võid oma eluga uuesti alustada, kui tahad, aga seal mind ja Annat ei eksisteeri!'' sõnas neid vihaselt.

"Ta on mu sõbranna. Muud midagi. Me oleme ainult juttu rääkinud ja ta näitas mulle oma tütart. Muud midagi. Ta on mulle sugulane. Isa vanaisa poolt. Ta lihtsalt ütleb mulle mõnikord Lavya ja see on kaa sugulase poolest."

''Sõbrannasid om mitu sorti. Armukesed, tuttavad, südamesõbrad janiiedasi. Ja see sugulasevärk on kahtlane.'' ütles ta veidi rahulikumalt, kuid siis vihaselt.

"Issand. Mida ma tegema pean, et sa usuks mind? Ta on mu sugulane. Ära usu kui ei taha."